Keretööd ja värvimine: kogu tõde kvaliteedist.
Autode keretööd ja värvimine on täpselt see valdkond, kus “odav ja kiire” maksab hiljem valusalt kätte. Ilus läikiv värv on vaid jäämäe tipp – kogu tõde auto eluea ja remondi kvaliteedi kohta peitub tegelikult selles, mis on tehtud värvikihi all.
Siin on aus ja otsekohene ülevaade tehnoloogiatest, õigetest remondivõtetest ja sellest kurikuulsast pahtlist.
Õiged ja kaasaegsed remondilahendused (Mis PÄRISELT töötab)
Kvaliteetne remonditöökoda ei tee kompromisse. Õige tehnoloogia tagab selle, et auto väärtus säilib ja rooste ei tule esimese talvega tagasi.
-
PDR (Paintless Dent Repair) ehk värvivaba mõlkide eemaldamine: Kui autol on näiteks rahekahjustus või parklamõlk, aga värv ei ole kahjustada saanud, on see parim lahendus. Spetsiaalsete hoobade ja liimitehnoloogiaga masseeritakse plekk altpoolt algsesse asendisse. Ei mingit pahtlit, ei mingit värvimist – säilib tehase originaalvärv.
-
Hajutamisega värvimine (Smart Repair): Väiksemate stangekriimude või koopaäärte kahjustuste puhul ei pea alati tervet detaili üle värvima. Värvitakse vaid kahjustatud koht ja lakitakse hajutustehnikaga. See säästab aega ja raha, jättes tulemuse inimsilmale nähtamatuks.
-
Rooste füüsiline eemaldamine ja epo krunt: Õige roostetõrje tähendab liivapritsi või rooste füüsilist väljalõikamist ja uue metalli keevitamist. Puhas metall kaetakse seejärel epoksükrundiga, mis on autotööstuses ainus reaalne niiskustõke rooste tagasituleku vastu.
-
Digitaalne värvikaamera (spektrofotomeeter): Tänapäeval ei segata värvi ammu enam “silma järgi” ega pelgalt tehasekoodi alusel. Spetsiaalne värvikaamera loeb auto reaalset tooni (mis on aastatega päikese ja pesulate käes pleekinud) ning arvuti annab täpse retsepti. Tulemuseks on ideaalselt klappiv värvitoon.
Õiged ja kaasaegsed remondilahendused (Mis PÄRISELT töötab)
Kvaliteetse töö tunneb ära sellest, milliseid otseteid välditakse. Järgmised “lahendused” toovad autoomanikule ainult peavalu:
-
Rooste peale värvimine või pahteldamine: See on kõige klassikalisem viga. Kui rooste poorid jäetakse metalli sisse, on see vaid kuude küsimus, millal uus värv mullitama hakkab. Roostemuundurid aitavad vaid pindmise oksiidi korral – läbiv rooste vajab alati puhast lõiget ja keevitust.
-
Aukude lappimine klaaskiudpahtli või ehitusvahuga: Kui karbis või tiivas on roosteauk, siis pahtel ei ole ehitusmaterjal. See ei anna kerele turvalist jäikust ning varem või hiljem kukub see tükk sealt vibratsiooniga välja.
-
Kiletamine kahjustuste varjamiseks: Autokile (wrap) nõuab ideaalselt siledat ja tugeva lakiga pinda. Kui kiletada kooruva laki või roostetava detaili peale, toob kile kõik ebatasasused reljeefselt esile. Kile eemaldamisel tõmbab see ka viimasegi värvijäägi maha.
Igavene küsimus: Kui palju pahtlit on “normaalne”?
Kuldreegel on lihtne: pahtel on pinna viimistlemiseks ja mikroskoopiliste kriimude silumiseks, mitte detaili vormimiseks ega skulptuuride voolimiseks.
-
Tehnoloogiliselt õige paksus: Lubatud ja turvaline pahtlikirje paksus auto kerel on 1–2 millimeetrit (lokaalne maksimum on umbes 3 mm).
-
Kuidas asja õigesti tehakse: Pärast avariid tuleb metall spetsiaalse tõmmitsa (spotteri) või haamritega võimalikult täpselt algsesse vormi tagasi venitada. Pahtliga silutakse vaid need õrnad ebatasasused, mida metallitööriistaga täiuslikuks ei saa.
-
Mis juhtub liigse pahtliga? Kui autole on pandud näiteks 5 mm või isegi sentimeeter pahtlit, tekivad Eesti muutlike temperatuuride ja auto kere loomuliku vibratsiooniga sinna alla peagi mikropraod. Sinna vahele poeb niiskus ja ühel külmal talvehommikul praguneb see paks kiht auto küljest lihtsalt tervikuna lahti.
Lakk ja viimistlus – See, mis hoiab auto säravana
Ilus värv ei maksa midagi, kui seda ei kaitse korralik lakk.
-
Veebaasil värvid: Euroopa keskkonnanõuete tõttu on tänapäevased autovärvid valdavalt veebaasil ning vajavad kuivamiseks ja kivistumiseks spetsiaalseid kontrollitud temperatuuriga värvikambreid.
-
HS ja UHS lakid: Sügava läike, UV-kaitse ja kriimustuskindluse annab autole lakk. Meie soovitame ja pooldame HS (High Solid) või UHS (Ultra High Solid) lakke. Need on tihkemad, ei voola nii kergelt ja peavad maanteel kivitäketele kordades paremini vastu kui odavad alternatiivid.